KÕIGE ILUSAM FIRMA

“Teeme koostööd ainult inimestega, kes meile meeldivad,” nii kõlab disaineri ja kunstikollektsionääri Massimo Orsini ning tema firma Mutina moto. Ja Mutina – no juhuks, kui te ei tea – toodab keraamilisi plaate. Siiski mitte tavalisi, vaid selliseid, mis toonud firmale hüüdnime “keraamiliste plaatide Rolls-Royce”.

TEKST: KRISTI PÄRN-VALDOJA FOTOD MUTINA

|SÄDE| suvi 2023

Tegelikult ei teadnud ma veel nii umbes pool aastat tagasi ka ise firmast Mutina suurt miskit. Tähendab, eks nimi kõlas tuttavalt muidugi ja oskasin seda ehk ähmaselt plaatidegagi seostada, aga mitte enamat. Veel vähem teadsin ma selle omanikku Massimo Orsinit. Nii et kui Mutinat Eestis esindav Interstudio mind endaga Itaaliasse, Modena lähistele Massimoga kohtuma kutsus, tundus see piisavalt intrigeeriv ettevõtmine küll. Seda enam, et Interstudio asutaja, Mutinaga aastaid koostööd teinud Piret Guss kirjeldab mulle Orsinit kui erakordselt loomingulist visionääri ja ärimeest, kes disaini- maailmas vaat et superstaari staatuses ning kelle ees paljud aukartust tunnevad. Küllap seepärast kujutasin vaimusilmas ette kohtumist lipsustatud ja ülikonnas “tüüpilise Itaalia ärimehega”, kelles on kõigele lisaks ka paras annus arrogantsust. Aga rohkem puusse poleks ma oma ettekujutusega saanud panna! Range ärimehe asemel meenutab ta pigem Pilve-Vollit – suhtleb mõnusalt ja isegi joviaalselt nii külaliste kui ka kolleegidega, on end ümbritsenud üksnes talle meeldivate asjadega – eelkõige kunstiga, muidugi –, ja nagu juba öeldud, töötab ainult koos nendega, kes talle meeldivad. Ja rääkida meeldib talle väga, sest meie esialgu kokku lepitud intervjuuajast räägime täpselt poole kauem, nii et silm ka ei pilgu. Ja kohtumise lõpus võtab ta oma töölaualt Georgia O’Keeffe’i kunstialbumi ja kingib heast peast mulle. Lihtsalt sellepärast, et ilu jagada, ütleb ta.

Kohe alguses vabandab Massimo oma inglise keele oskuse pärast, sest: “Ma läksin aastaid tagasi Miamisse, et seal inglise keelt õppida, aga naasin hoopis korraliku hispaania keele oskusega.”

Aga et mis siis Mutina keraamilised plaadid nii eriliseks teeb? Sest noh, plaat on ju plaat, eks ole? Tuleb välja, et mitte.
Härra Orsini ja Mutina esindavad täiesti uut lähenemist keraamilistele plaatidele, mis tähendab, et plaat pole lihtsalt materjal, vaid sisearhitektuuri projekt. Ja selleks kaasas Orsini disainiprotsessi ilmakuulsad arhitektid ja kunstnikud.
Kõige esimesena tegi Mutinaga koostööd mainekas arhitekt Patricia Urquiola, kes muide, disainis mullu erikollektsiooni ka näiteks Weekend Max Mara’le. “Plaate on alati toodetud klassikalisel moel, mina tahtsin teha asju teistmoodi,” ütleb Massimo Orsini. Ja jumala eest, see on tal ka õnnestunud! Mutina plaate võib tähelepaneliku iluotsija silm näha ka Tallinnas, näiteks Fotografiska või Viru Toidutänava Paper Milli kohvi- baari interjööris.

Ja tõesti, sellest, et Mutina on teera- jaja, saan isegi mina aru, kui nende ko- duleheküljel eri kollektsioone läbi lap- pan. Need on ju nagu väikesed kunstiteosed, mitte mingid tavalised plaadid! Eks see ole ka põhjus, miks neid viimastel aastatel väga palju jäljendama, et mitte otse öeldes võltsima on hakatud. Aga nagu ütleb Giorgio Armani: kui sind ei võltsita, pole sind olemaski. Kui sind jäljendatakse, oled järelikult midagi õigesti teinud.

Massimo Orsini sündis Emilia-Ro- magna maakonnas Modena lähedal, kus elab tänaseni. Tema vanematele kuulus keraamiliste plaatide töökoda ja et käbi ei kuku kännust kaugele, hakkas Massi- mogi seal ühel heal päeval tööle. Kuniks otsustas 2000. alguses ajada oma asja, võttis kaasa kolleegid Giuliana ja Micheli ning ostis ära seitsmekümnendatel asu- tatud Mutina. Möödunud aastal kolis firma peakontor uutesse ruumidesse, mis näevad välja nagu moodsa kunsti muuseumi saalid. Mida nad mõnes mõt- tes ju ongi – Massimo on kirglik kunsti- kollektsionäär ja esitleb oma kogu näi- tustena just nimelt firma peakontoris.

Kas teie kunstihuvi sai alguse tänu vanematele?

Tegelikult mitte. Jah, disain ja ilusad asjad on mind ümbritsenud lapsepõlvest saadik, aga mu vanemaid ei saa just kunstnikeks nimetada. Ega ka mitte disaineriteks. Lapsena ma ei teadnud õieti ise ka, mida teha tahaksin, olin koolis väga halb õpilane.

Kas kohe kõikides ainetes?

Kõikides jah. Mul hakkas tundides alati õudselt igav, vahel isegi tukastasin. Ja siis täiesti nullist tekkis see kunstihuvi.
Tänu vanematele sain väga palju reisida ja näha eri asju, hakkasin ahmima disaini- ja arhitektuurialaseid raamatuid, kuni sellest saigi kirg.

Ja siis tulite vanemate firmasse tööle?

Siin Modena lähistel tegelevad peaaegu kõik keraamiliste plaatidega. Mis tähen- dab, et me oleme väga igavad, sest kõik räägivadki ainult plaatidest, hahhaa. Ja kuna ma plaatidest nii palju teadsin, tundus loogiline perefirmasse jääda. Üks põhjus, miks mulle reisimine meeldis, oligi see, et ringi rändamine näitas, et maailmas leidub ka midagi muud peale keraamiliste plaatide. See oli nii värskendav ja minu jaoks väga oluline, kohtuda inimestega teistelt elualadelt. Ent endalegi üllatuseks avastasin, et mulle meeldib plaatidega töötada. Aga mulle meeldib ka ilu ja disain ning siis otsustasingi teha oma firma, et tuua sel- lesse valdkonda midagi täiesti uut ja teha asju teistmoodi.

Kuidas siis ikkagi on võimalik teha keraamilisi plaate teistmoodi? Miks just teid oma ala Rolls-Royce’ideks nimetatakse?

1960.-70ndatel tegid paljud Itaalia ke- raamiliste plaatide firmad disaineritega koostööd. Ent 1980ndatel see lõppes, sest äri hakati teistmoodi ajama, kõik muutus tööstuslikumaks, naturaalseid materjale jäi vähemaks – ja disaineritele see ei meeldinud. Mina otsustasin Mutinaga traditsiooni juurde naasta ja suu- red disainerid tagasi tuua. Tahtsin teha midagi kaasaegsemat ja anda keraami- kaleuus elu.

Kui lihtsalt või keeruliselt see disainerite kaasamine käis?

Alguses väga vaevaliselt, just sellepärast, et disainereid ei huvitanud nn tööstuslik keraamika. Kui Patricia Urquiolaga ühendust võtsime, olime ainult aasta aega tegutsenud. Aga mingil põhjusel ta uskus meisse ja tänu temale saavutasime ka edu. Ühendasime kvaliteetse materjali ja tehnoloogia suurepärase disainiga.

Mutina värvipalett – eriti varasemates kollektsioonides – on üsna minimalistlik ja lugesin üht interv- juud, kus te ütlesite, et suur osa inimestest ei oska värvi kasutada. Kuidas nii?

Hahhaa, ütlesin nii või? Nüüd olen va- nemaks ja värvidega rohkem sõbraks saanud, aga päris alguses palusin tõesti disaineritel piirduda beeži ning halliga. Hallil on tegelikult väga palju varjun- deid, sellest sai mõnes mõttes nagu meie kaubamärk.

Aga kuidas on värvidega teie igapäe- vaelus? Näiteks moes?

Mulle meeldib sinine. Mul on vähemalt 25nsinist särki, lisaks mõned mustad ja hallid. Ja moodi armastan ma väga, kogu see maailm mõjub mulle äärmiselt ins- pireerivalt. Eriti Saint Laurent, nende looming annab minu olemust hästi edasi. Brändina on võrratu ka Gucci, kuigi see jääb minu esteetikast väga kaugele.

Millest teie kunsti kollektsioneeri- mine alguse sai?

Modena on imetore koht, aga mitte just Milano ega London. Oleme kõigest eemal ja midagi siin väga ei juhtu ka. Nii ma jalutasin ükspäev linna peal ringi, astusin sisse väiksesse galeriisse ja ostsin sealt ühe kunstiteose. Maalis polnud muidugi midagi erilist, ausalt öeldes oli see isegi väga inetu. Aga mingi klõps käis peast läbi ja peale esimest ostu hakkasin juba järgmist otsima. Ma armastan väga ka kino ja seepärast hakkasin fotograafiat lisaks ostma. Mu kollektsiooni kõige olulisemad taiesed ongi fotod, eriti need, mis pärinevad enam-vähem minu sünniajast, 1970nda- test. Need nagu räägiksid minu loo.

Kas te olete ise ka kinomaailmaga kuidagi seotud?

Ma unistasin, et minust saab kinomaa- ilma staar. Kas näitleja või filmilavastaja või kes iganes. Proovisin fotograafiat ja isegi kirjutamist, aga nüüd teen lihtsalt tööd. Kuigi jah, see oli mu suur unistus – teha midagi, mis muudaks kinomaailma.

Tänapäeval on fotograafias RASKE ILU LEIDA, sest noored kunstnikud tahavad enamasti provotseerida. Aga ma ei salli vulgaarset ja provokatiivset kunsti.

Aga nüüd muudate hoopis disaini- maailma! Mida te tänapäeva Itaalia kinost arvate?

Oeh. (Pikk kandev paus.) Meil on mõned geeniused nagu Paolo Sorrentino näi- teks, eks. Aga enamasti räägivad Itaalia filmid Itaalia inimestest ega püüagi kõ- netada rahvusvahelist publikut. Ja see ei ole väga huvitav. Tegelased on neis ühe- sugused, lood primitiivsed – mees läheb teise naise juurde või vastupidi ja nii edasi.

Noh, Prantsuse filmid on ju üsna samasugused.

Hahhaa, on jah. Aga Itaalia filmides on ilusamad inimesed!

Samas, teil on ju häid filme ka. Muide, ma olen kuulnud, et “La Grande Bellezza” näiteks polnud enne Oscari võitmistitaallaste seas üldse populaarne?

Nii oligi, enne ei saanud itaallased selle fenomenist üldse aru ja suhtusid filmi väga leigelt. Pärast Oscarit algas see jutt, et “oo, kui hea film”! Kusjuures – väga naljakas kokkusattumus, aga me rääki- sime just mõni aeg tagasi täpselt samal teemal ka Patricia Urquiolaga.

Kui korra kunsti juurde tagasi tulla, siis mis teile maalikunsti ostes oluline on?

Värv, kombinatsioon, elegants… Ma ei osta kunagi poliitilist kunsti. Mitte et see mulle ei meeldiks, aga ma ei taha seda oma kogusse. Mulle peab meeldima maali esteetika, sest ma hindan ilu üle kõige. Tänapäeval on raske leida ilu näi- teks fotograafias, sest noored kunstni- kud tahavad enamasti provotseerida. Aga ma ei salli vulgaarset ja provokatiiv- set kunsti. Muidugi võin ma seda vaa- data, sest see on huvitav, aga mitte ku- nagi endale osta. Tänapäeval on mul juba kuraator, kes aitab kogusse uusi töid leida, ja ma vaidlen temaga neil tee- madel kogu aeg. Ta muudkui utsitab mind ostma midagi teistsugust, aga ma pole nõus, hahhaa.

Kohtusin aasta alguses Kalaabria kunstniku ja skulptori Nik Spatari lese, hollandlase Hiske Maasiga, kellega koos nad lõid suure vaba- õhu-kunstimuuseumi. Ja naine ütles, et nüüd, peale mehe surma, tunnevad ajakirjanikud nende muuseumi ning kunsti vastu huvi, ja lisas veidi kibestunult, et kui asi puudutab kunsti, meeldib itaallastele ainult see, mis toimus minevikus. Kas olete sellega nõus?

Jah, tegelikult olen küll. Ja eks meedia ning nii-öelda üldine arvamus toetab seda kuvandit, sest suurele osale inimes- test kangastub Itaalia kunstile mõeldes eeskätt Firenze ja sealsed muuseumid ning palazzod. Samas on tõsi seegi, et me pole kaasaegses kunstis väga tugevad. Jah, Euroopa disain sündis Itaalias, aga viimastel aastakümnetel pole meile kuigi palju uusi tugevaid disainereid peale tul- nud. Oleme natuke loorberitele puh- kama jäänud, samal ajal kui teistes riikides voolab rohkem värskemat verd. 1960ndate Itaalias valitses majandus- buum ja kõik õitses – nii kino kui ka disain. Nüüd on isegi prantslased meist mööda läinud ja see ei tee mind üldse rõõmsaks, hahhaa. Võrdleme näiteks Roomat ja Pariisi. Rooma on imeline linn, aga Pariisis on teistsugune energia. Seal on rohkem kaasaegsust, rohkem dimensioone ja teistsugust atmosf ääri. Üks disainer ütles mulle, et kui sa tahad valmistada maailma kõige ilusamat tooli, on Itaalia selleks õigeim koht. Ühe mööndusega – siin on raske leida firmaomanikku, kellega koostöös teha mitte lihtsalt ilusat tooli, vaid ilusat KAAS- AEGSET tooli. Me teame ilust kõike – miks muidu on maailmas nii paljude moemajade juhatuse esimehed itaalla- sed? –, aga oleme natuke vanasse kinni jäänud.

Kirjeldage palun oma tüüpilist päeva, kui teil selliseid üldse on.

Enamasti tulen hommikul kontorisse, arutan kolleegidega eri projekte ja siis ajan oma kunstiasju. Seda pean tegema iga päev, isegi nädalavahetusel, see on nagu haigus. Mul on naine ja 13-aastane tütar, kes on kogu mu elu! Elan tegeli- kult üsna lihtsalt ja olen vaimustuses meie uuest kontorist, siin on väga hea mõelda. Vahel kohtun sõpradega. Suht- len siiamaani samade inimestega, kel- lega sõbrunesin 12-aastaselt, see side on minu jaoks väga oluline. Ma ei reisi enam nii palju kui varem, aga Inglis- maale ja Prantsusmaale vahel ikka. Itaalias sõidan ka ringi.

Kuidas suhtute sellesse, et maailma suurlinnade peatänavad on tänapäe- val väga sarnaseks muutunud? Kõikjal ühed ja samad poed, isegi inimesed käivad sarnaselt riides!

See on väga suur probleem ja ausalt öel- des lihtsalt hirmus. Võtame näiteks kos- meetikafirma Aesopi poed, mis on kogu maailmas täpselt ühesugused. Ma ei saa sellest kontseptsioonist üldse aru! Miks me reisime? Selleks, et uusi asju näha, eks. Ent maailm hakkab väga sarnaseks muutuma ja ma ei saa öelda, et see mulle meeldiks. Seepärast armastan väga Ma- rokot, sinna ei ole veel kõik need ühesu- gused tänavad jõudnud. Sealt leiab au- tentsust ja erilisust, mis inspiratsiooni annab.

Mis on kõige parem disainiasi, mis iial leiutatud?

Hm, mulle meeldib see küsimus, aga ma ei oskagi kohe vastata. Kui räägiksime asjadest üldisemalt, oleks selleks raamat. Mulle väga meeldib lugeda, eriti kunstiraamatuid. Olen inglise keeles lu- gema hakanud, kuigi see on väga-väga raske. Aga pean pusima, sest itaalia kee- les on vähe kaasaegsest kunstist kõnele- vaid teoseid. Meeldivad ka elulood ja romaanid. Hiljuti lugesin Josef Brodskyt, pärast teda on väga raske mi- dagi muud kätte võtta, sest ta on nii hea. Aga disainist rääkides – näiteks üks Ronan Bouroulleci keraamiline lind. Ma jumaldan asju, mis on absoluutselt kasutud, hahhaa.

Oh, mina ka! Aga räägime sellest, kuidas te ühendate oma töös loo- mingu ja äri.

Isa firmas töötades huvitas mind ainult loominguline pool, numbrid ja organisa- toorne tegevus seevastu üldse mitte. Mu- tinas avastasin, et mulle meeldivad ka numbrid, ja mis kõige olulisem – et ma olen nendega tegelemises päris hea.

Mille järgi te oma kollektsioonidele nimesid valite?

Enamasti teeb seda disainer, anname neile täiesti vabad käed. Kuigi võib-olla ei peaks, sest me pole selles nimeasjas kõige tugevamad. Kollektsioonile Déchi- rer valis nime Patricia. Meie prantsuse kliendid hoidsid kahe käega pead kinni, sest seal tähendab see… noh, vähe pi- dust olemist. Kõik soovitasid nime ära muuta, aga jäime endale kindlaks ja tä- naseks on see meie kõige edukam kollektsioon üldse.

Millal te mõistsite, et olete Mutinaga midagi õigesti teinud?

Ehk alles nüüd. Kui jalutan siin meie uues uues kontoris ja showroomis ringi, jookseb kõikide aastate jooksul tehtud töö silme eest läbi ning mõtlen, et kuigi me pole maailma kõige suurem firma, oleme me kõige ilusamad. Ja üks lõbus lugu ka. Mõni aasta tagasi käisin koos oma hea sõbra, disainer Ronan Bouroul- lec’iga Versailles’s vastuvõtul. Ta kavan- das neile ühe lühtri ja meid kutsuti koos saja VIP-iga peole. Kuu aega enne pidu kohtusin ühe Pariisi PR tegelasega, tüü- pilise arrogantse prantslasega, kes andis kogu aeg mõista, et ta on minust parem. Ja seal peenel õhtusöögil, kus viibis isegi Prantsuse kultuuriminister, saime jälle kokku! Ta tuli kohe küsima, kus ma istun, ja vaatas väga põlglikult mu laua- numbrit 7, sest tal oli 1. Ta arvas, et see on parem, hahhhaa, tegelikult istus ta saali otsas, samal ajal kui meie Ronaniga keskel. Ausalt, minu jaoks polnud vahet, kus olla, ma olin niigi tänulik, et sain seal osaleda, aga see prantslase pilk ei lähe mul meelest. Et kuidas mingi Itaalia kol- kast pärit tüüp temast parema koha sai. Siis mõtlesin endamisi, et pole üldse paha ühe Modena plaaditootja kohta.

Olete üks kahest Modena kuulsai- mast Massimost… Kas te tippkokk Massimo Botturaga suhtlete ka?

Hahhaa, kaks kuulsat Massimot! Aga jaa, Bottura on väga tore inimene, me tunneme teineteist hästi ja oleme koos ka eri üritusi teinud. Käin päris tihti tema restoranis Osteria Francescana söömas.

Mis on parim kompliment, mis teile Mutinaga seoses tehtud?

Mu hinge teeb alati soojaks see, kui ini- mesed mõistavad, mida me Mutinaga öelda tahame. Et me usume oma toodan- gusse, töötame kire ja parimate disaine- ritega ja et kõige olulisem on ikkagi

lõpptoode. See peab olema kvaliteetne! Aga meenub ka, kuidas Ronan Bouroul- lec, kes on tugev mees ja eriti kompli- mente ei tee, ütles mulle ühel päeval, et Mutina ei ole lihtsalt firma, vaid kunsti- line ja intellektuaalne projekt. Öeldu jäi mulle väga südame külge, sest ma ise polnud meid kunagi sellise pilguga vaa- danud.

Intervjuu lõppedes ütleb Massimo, et peab nüüd minema koju tütrega ajalugu õppima.

Kas ta on parem õpilane kui teie omal ajal?

Ta on alles 13, nii et eks me näe, hahhaa.